TIKITUD MAASIKAD JA VÄIKSED PITSID

Heegeldamist mäletan juba varasemast ajast - istusin meie tolleaegse korteri elutoas põrandal, minu ümber oli 100 värvilist lõngakera ning ma heegeldasin endale seelikut. Täpsemalt ma lihtsalt heegeldasin ühte tohutuvärvilist alt laienevat kangatükki, mis oli piisav ümber kere tõmbamiseks. See oli väga ilusate värvidega. Ja mulle väga meeldis. Et ma aga selle heegelduse lõppsaatust ei mäleta, siis ei saa ma seda kuidagi lugeda oma käsitöötegemise alguspunktiks. Käsitööst peaks ju mingi tulemus tekkima.

Ma arvan, et ma olin siis 8 või 9 aastane, kui ma esimest korda tikkimisega tegemist tegema pidin. Minu Vanaema nõudis, et me asuksime sugulasega veimevaka jaoks padjapüüre tikkima. Just nii. Veimevaka. Ajasime kopeerpaberiga Nõukogude Naisest (aasta siis oli ca 88 või 89) mustrikese valgele padjapüürile ja asusime tikkima. Mul ei olnud koolis veel ühtegi päris käsitöö tundi olnud sel ajal, kindlasti ei olnud me ka algklasside käsitöö tunnis tikkinud. Ilmselt heegeldamist olime proovinud, sellepärast ei tundunud mulle see triibulise seeliku heegeldamine midagi vastumeelset. Aga määriva kopeerpaberi-joone kõrvale/peale värvilise niidiga kuidagi midagi..... oehh. ma vihkasin seda. Ma ei saanud üldse aru, kuidas mul mitte midagi välja ei tule. Nägin ainult kõrvalt, et 2 aastat vanem sugulane vingus tunduvalt vähem ja tema maasikatel oli maasika nägu. Sellest hetkest alates, olengi ma aastate jooksul pigem keskendunud kudumisele ja õmblemisele, kui tikkimisele. Heegeldan harva, sest mulle ei meeldi heegeldamise juures harutamine - täpsemalt see kõik üles harutamine, kui kuskilt töö keskelt viga ilmsiks tuleb.

Kui Vanaema 2008a suri, siis tulid tema piinlikult korras hoiulaegastest minu maasika-padjapüürid välja. Mitte niiväga maasikad ei olegi kõige olulisemaks nende väärtuslike padjapüüride juures, vaid see, et tänu nendele padjapüüridele olen ma päris-päris lapsest saati käsitööga tegelenud ja selle eest kuulub kõige suurem tänu just minu Vanaemale ja tema kannatlikule suunamisele

Tikitud maasikatega padjapüür ja juba veidi tegusamas tehnikas südamekene. Hämmastav on tikandi asukohad püüril - ei keskel, ei ääres - täitsa suvalises kohas! Ehk ilmselt seal, kus nõelaga ligi pääses! :)

Loomulikult sai nende aastate jooksul ka nii mõnigi käterätik oma äärepitsi. Alguses katsetasime peamiset niisama, aga lõpuks õnnestus juba täitsa kenasid ja rätikukest tasakaalustavaid pitsikesi heegeldada. Rätikutest on minu kätte jäänud 2 rätikut. Ülejäänud on minu ema juures pidevas kasutuses.

Käterätipitsid - nii kuidas parasjagu oskus lubas - vasakul vist mõni viimastest ja paremal mõni esimestest :)

Siia blogisse proovingi kronoloogilises järjekorras sissekandeid teha. Esimesed postid on peamiselt meenutused põhikooli-, keskkooli ja esimestest ülikooliaastatest - mida siis peamiselt tehtud sai ja kuidas välja kukkus. Pildid tulevad tasapisi tagant järgi, sest tol ajal ei märganud kohe kõiki valmis saanud asju üles pildistada, saati veel kasutatud vardanumbreid, õmblusmeetodeid, lõike kohta käivaid kommentaare kuskile märkida. 2006 aastal sai Isetegija foorumis üks blogi tekitatud - sinna jõudsid peamiselt pildid, fotoka puudumise tõttu veidi kehva kvaliteediga ja samuti mitte väga detailse kirjeldusega. Selle blogi proovin siia importida nii nagu ta tol ajal kirjutatud sai. Nüüd aga märgin erinevatele paberinurkadele üles kõik - alates ajakulust, lõnga/kanga valikust, venivuse kommentaaridest jne. Isegi tööproove säilitan osaliselt, et järgmise ettevõtmise juures oleks millegi alusel esimesi mõtteid hinnata!

Loodan, et minu käsitööblogi on nakatuseks kellelegi, kelle tikitud maasikad välja ei kuku ja julgustuseks ka - kui ei kuku täna, siis ehk homme?!:)


Kõigile head ise tegemise indu soovides,
Kaida